1. Universumi iseloomustab laiamastaapne tühjus, kus tiirleb kõigi lõpmatute galaktikate parvede seas Linnutee koos Päikesesüsteemiga (Lühisünopsis)

Ideed Universumi kohta on tänapäeval revolutsiooniliselt muutunud. Mida näeme, pole kõik see, mis reaalselt on olemas. Paljude uuringute ja vaatluste seast ilmneb, et müstiline tume aine on praegu kosmose peamine koostisosa koos nägematu tumeda energiaga, mis näib kiirendavat Universumi paisumist.
Tavalist ainet (prootoneid, neutroneid, elektrone jt. tuvastatavaid liike) kokku on alla 5% Universumi kogu “sisust”, mis tegelikult võtab kummaliselt vähe ruumi. Matemaatiliste arvutuste järgi, lähtudes elementaarosakeste raadiustest, kogu vaadeldava, meile teada oleva mateeria võib paigutada kuupi, mille küljed on vaid 0, 00034 valgusaastat.

Järeldub, et elame Universumis, mis ise nagu looks mateeriat ... et oleme osake kummituslikust tühjusest – nimetagem seda kvantvaakumiks.

Põhjalikumalt: https://blogs.scientificamerican.com/life-unbounded/the spookiverse/utm_source=newsletter&utm_medium=email&utm_campaign=daily-digest&utm_content=link&utm_term=2019-10-31_more-stories

 2. Galaktikaid “seob” määratu, otsatu kosmiline võrgustik (Lühisünopsis)

Kõik mõõtmiste piirkonda kuuluvad galaktikad Kosmoses on omavahel ühendatud neid siduva, peamiselt vesinikust koosnevate gaasiniitide (ingl. gas filament) võrgustikku viimaste uuringute järgi. Võrgutaolised tuhmid kogumid on ühed suurimatest Universumis, mis ulatuvad miljonite valgusaastate kaugusele kui galaktikate nn. ehituskivid.

Põhjalikumalt: https://forte.delfi.ee/news/kosmos/galaktikaid-uhendab-ja-toidab-maaratu-kosmiline-niidistik?id=87684473&utm_source=feedburner&utm_medium=feed&utm_campaign=Feed%3A+forteuudised+%28FORTE+uudised%29

3. Kvantvaht (Lühisünopsis)

Teooria näitab, et vaakum on täidetud tohutu energiaga, mis on varjatud.

Paljud teoreetilised lähenemised, mis töötavad gravitatsiooni kvantteooria suunas, viitavad, et kvantvaakum peaks olema täidetud energiaga, mis on koguni 10 astmes 120 korda suurem kui vaatlused lubavad.

Klassikalise füüsika pidev ruum ja aeg muutuks juhuslikult kõikuvaks olekuks, mida kuulus füüsik Wheeler nimetas „kosmosevahuks“. Vaht eksisteeriks nn. Plancki skaalal, režiimis, kus pikkused on 10 astmes –35 meetrit, aeg 10 astmes −44 sekundit ja energiad on astmes 10 astmes 19 GeV. (Need skaalad on iseloomulikud Suure Paugu algushetkedele).

 Põhjalikumalt: 

P. Brax, “What makes the Universe accelerate? A review on what dark energy could be and how to test it,” Rep. Prog. Phys. 81, 016902 (2017).

 “Quantum Foam” Scrubs Away Gigantic Cosmic Energy 

https://physics.aps.org/articles/v12/105

4. Neuronite ja galaktilise veebi kummaline sarnasus (Sünopsis)

http://nautil.us/issue/74/networks/the-strange-similarity-of-neuron-and-galaxy-networks-rp

(viite panen erandina algusesse)

Teadvuse ja inimese aju juhtiv uurija Christof Koch on ca saja miljardi neuroni ja saja triljoni ühendusega

inimaju nimetanud „kõige keerukamaks objektiks teadaolevas universumis”.  
Universumis on palju keerulisi objekte. Näiteks võivad galaktikad rühmituda tohututeks struktuurideks (klastriteks, filamentideks, jt.), mis ulatuvad sadadesse miljonitesse valgusaastasse. Piir nende struktuuride ja kosmilisteks tühimikeks nimetatud ruumi naabruses asuvate lõikude vahel võib olla vägagi keeruline.

Teisest aspektist aga näit. aatomites olevad elektronid liiguvad ümber oma tuumade ühte moodi, arvestamata galaktilisi süsteeme, või elusolendite rakke, või mida iganes, kus nad funktsioneerivad.
Astrofüüsik ja neuroloog ühendasid jõud, et kvantitatiivselt võrrelda galaktikavõrkude ja neuronaalsete võrkude keerukust. Ilmnes, et mitte ainult aju ja kosmilise veebi (võrgustiku) keerukus pole tegelikult sarnased, vaid ka sarnased on nende struktuurid. “Nii kuidas ülal, nii ka all” (Hermes Trismegistus).

(Ajude ja galaktikate klastrite võrdlemine nõuab andmete töötlemist, mis on saadud ühelt poolt kasutades teleskoope ja arvulisi simulatsioone, teiselt poolt elektronmikroskoopiat, funktsionaalset magnetresonantsi).
Kosmilise veebi ulatus on vähemalt mõnikümmend miljardit valgusaastat. See on ca 27 suurusjärku suurem kui inimese aju. Ühes neist Kosmilise veebi galaktikatest on inimajude kodu.

Tähelepanuväärne, et inimese aju neuronite koguarv langeb vaadeldava universumi galaktikate arvuga samasse suurusjärku.

Kosmilise veebi ehitusplokid on tähtede, gaasi ja tumeaine enda gravitatsiooni halod. (Kokku peaks galaktikate arv vaadeldavas universumis olema suurusjärgus 100 miljardit). Protsessid ülal mainitute ehitusblokkide vahel tekitavad ämblikuvõrgusarnase mustri. Tavaline ja tume aine kondenseeruvad nöörisarnasteks filamentideks; ristmikel moodustuvad galaktikate klastrid, jättes suurema osa ülejäänud kosmilisest ruumist tühjaks.

 Inimese aju kortikaalne hall aine (moodustab üle 80 protsendi aju massist), sisaldab umbes 6 miljardit neuronit (19 protsenti aju neuronitest) ja ligi 9 miljardit teisi rakke, mis pole neuronid. Väikeaju sisaldab umbes 69 miljardit neuronit (80,2 protsenti aju neuronitest) ja umbes 16 miljardit rakku, mis pole neuronid.

Kosmilise veebi ja inimaju keerukate võrkude puhul täheldatud ligikaudset sarnasust võib tõlgendada kui tõestust iseorganiseeritud struktuuride tekkimise kohta.

Ajuvõrgu ühenduvuse uusima analüüsi põhjal on sõltumatutes uuringutes jõutud järeldusele, et täiskasvanud inimese aju kogu mälumaht peaks olema umbes 2,5 petabaiti, mis pole kaugel kosmilise veebi jaoks hinnatud 1-10 petabaiti vahemikust!

Analüüs on piirdunud proovidega, mis tehtud väga erinevate mõõtmistehnikatega. Uurimised jätkuvad.

(Kordan viidet  http://nautil.us/issue/74/networks/the-strange-similarity-of-neuron-and-galaxy-networks-rp

 5. Objektiivset reaalsust ei ole, näitab kvantkatse (Lühisünopsis)

 Ajakirja Science Advances avaldatud artiklis näidatakse, et aatomite ja osakeste mikromaailmas, mida juhivad kvantmehaanika veidrad reeglid, on kahel erineval vaatlejal õigus oma faktidele. St. faktid võivad olla tegelikult subjektiivsed.

Teooria kohaselt võivad osakesed olla mitmes kohas või olekus korraga - seda nimetatakse superpositsiooniks. Kuid see on juhul, kui neid ei järgita. Kui vaatad kvantisüsteemi, valib kvantsüsteem konkreetse asukoha või oleku – purustades superpositsiooni. Fakt, et loodus nii käitub, on laboris korduvalt tõestatud – näiteks kuulsas topeltpilu katses.

On tehtud mitmeid katseid, mõtteeksperimente. Teatud eelduste kohaselt saab tõestada, et kvantmehaanika mõõtmised on vaatlejatele subjektiivsed ja kvantmehaanika alaste katsetatud mudelite puhul peame objektiivsuse idee ümber mõtlema.

Artiklis esitatud katsed viitavad sügavalt filosoofilistele probleemidele objektiivse reaalsuse põhimõttelise olemuse kohta.

https://www.livescience.com/objective-reality-not-exist-quantum-physicists.html?utm_source=Selligent&utm_medium=email&utm_campaign=10421&utm_content=20191124_LS_Essentials_Newsletter+-+adhoc+&utm_term=3342556&m_i=woFwd2O2FD77GnSXWoYaYw4ippd8B8hn9S5c7MiJ7teixeuwodzJZCglFJ119iDlkPT3hCSWNjoVbCU4Z%2Bh9OfN9fseqUVLyw0 ------------

Teavet erialase kirjanduse põhjal

Universumi paisumine

Edwin Hubble avastas, et Universum paisub, st. Universumis paisub aegruum kiirenevalt.

Arvatakse, et Universumi kiirenevat paisumist põhjustab tumeenergia. Millega konkreetselt tegemist on, ei teata, aga hinnanguliselt võiks tumedat energiat Universumis andmetel (avaldatud 2018 a.) olla 74%, tumedat ehk varjatud ainet 22% ja meie nähtavat tavalist ainet 4% kogu Universumist.

Tänapäevase kosmoloogia alustala – Hubble’i seadus  väidab, et kõik galaktikad väljaspool Kohalikku Gruppi liiguvad meist eemale; mida kaugem galaktika, seda kiiremini meist eemaldub. Tänapäevased vaatlused näitavad, et Universum paisub kiirenevalt. Paisumiskiiruse järgi on leitud, et meie Universumi vanuseks on umbes 13,8 miljardit aastat.

Universum paisub, aga kas meie paisume koos Universumiga? Vastus on „ei”. Meie nukleone hoiavad koos tugevad tuumajõud, aatomeid ja molekule elektrostaatilised jõud, Päikesesüsteemi ning galaktikaid hoiavad koos gravitatsioonijõud, mis on oluliselt tugevamad kui paisumine. Seega ei meie, ega Päikesesüsteem, galaktikad ja isegi mitte galaktikaparved ei paisu koos Universumi paisumisega.

Albert Einsteini üldrelatiivsusteooria lõi kaasaegsetele kosmoloogilistele mudelitele matemaatilise alusraamistiku; kosmoloogiline printsiip sõnastati kosmoloogiliseks printsiibiks 1933. aastal Edward Milne poolt.