Aasta oli siis 2009!
Olin selleks ajaks kohtunud paljude huvitavate inimestega, kes nägid, tundsid ja teadsid midagi, millest enamus aru ei saanud ja mõista ei suutnud või ei tahtnud. Nende inimeste kogemused ja minu teadmine nähtamatu maailma olemasolust, olid viinud mind mõttele seda kõike teistega jagada. Nii korraldasin esialgu kohtumisi Tartus Küütri 14 ruumis, kuhu mahtus kõige rohkem 40 inimest. Seal käisid teadmisi jagamas Tiit Teras, Mai-Agate Väljataga, Igor Volke jt.
Ka olin käinud Tallinnas Harmoonia Päevadel. Sealt saigi
alguse unistus korraldada Tartus oma pisikeste loengute kõrvale midagi suurt. Olin hiljuti Rein Weberi laagris kohtunud selliste meestega nagu Kalju Paldis
ja Enn Parve. Enn joonistas Helisevale Sõnumile logo ja kirjutas luuletusi, mis omakorda inspireerisid mind muusikat looma. Kalju oli positiivne
toetaja ja julgustaja, kellega koos me selle esimese STP plaani paika panime.
Kui 2009. aasta august hakkas läbi saama, läksime esimesse ettejuhtuvasse reklaamibüroosse, milleks oli „Valge Karu“ Võru linnas. Sealne särasilmne töötaja Mari leidis üsna kiiresti ühe
südamega faili, kujundas selle koheselt nagu öeldakse „põlve otsas“ ära ja sellest sai meie sündmuse plakati põhi.
Mart Reiniku Kooli direktor, kelleks oli tookord Toomas Samm, oli nõus meile ruume rentima. Ka praeguse direktoriga ei ole meil probleeme olnud. Ta on meie
teemadesse küll suhtunud skeptiliselt, aga heatahtlikult. Südame Tarkuse Päevade rahvas on ka alati korralik olnud. Vaid ühel korral sattus keegi viirukit põletades hoogu, nii et suitsuandur üürgama pistis ja mõnel õhtul ei saanud kõik inimesed õigeks ajaks koolimajast välja! Aitäh sellele toredale koolile ja nendele abilistele seal!
Õhtul enne esimesi Südame Tarkuse Päevi käisime koolis toole ja laudu koridori tõstmas ja ruume sättimas. Esimene kord on ikka esimene kord, ei tea, mis kuhu, miks :) ! Öösel kirjutasime veel lauasilte ja komplekteerisime eksponentidele mõeldud ümbrikke, tüdrukud kirjutasid suuri kavasid uste peale. Öötunde jäi väga väheks, magamiseks neid peaaegu ei jätkunud. Hommikuks oli kõik korras: lauad, toolid olid omale kohad leidnud, klassiruumid korras. Inimesed võisid tulla. Esimesed eksponendid oma kaubaga, esimesed külalised. Paljude asjade peale muidugi ei tulnudki, näiteks selle peale, et sündmusest pilte teha, või et kui ei ole suure saali ees kordagi sõna võtnud, siis tuleks eelnevalt kasvõi kordki kõne kõva häälega ette lugeda. Mitte nii, et ees on pikk tekst, kus on igasuguseid häid mõtteid, aga neid ebakindlalt välja öeldes kleepub keel suulakke ja korraga tundub, et kui kohe vett ei saa, siis ei tule enam piiksugi!
Esimesel aastal olid peaesinejateks: Lille Lindmäe, Mai-Agate Väljataga, Reet
Priiman, Viljo Viljasoo, Kalju Paldis. Kõik sujus ja inimesed olid rahul. Palju tänusõnu. Õhtuks
valdas meeli rahulolutunne. Saimegi hakkama! Loomulikult tuli kohe ka teadmine,
et sellest saab traditsioon!
Nüüdseks on Mart Reiniku Koolis kohtutud juba kümnel korral. Ikka loengud, praktikad, ehteid, aurapildid, raamatud, nõustamised jne. Kes siis on selle aja jooksul on suures saalis esinenud?
Mai-Agate Väljataga, Lille Lindmäe, Reet Priiman, Kalju Paldis, Fred Jüssi, Einar Laigna, Ingvar Villido, Ralf Neemlaid, Irje Karjus, Moses Maimon, Tõnu Talimaa, Peeter Liiv, Errol Vares, Rene Bürkland, Raho Langsepp, Zhang Shangmin, Olga Nefedova, Teresa Mängel, Urve Kaaristu, Kristel Treier, Arvo Soomets, Kaido Pajumaa, Alar Krautman, Igor Mang, Viljo Viljasoo, Aigar Säde, Kaia-Kaire Hunt,Taimi Uuesoo, Kreet Rosin, Silvia Kelle, Peep Sõber, Kaia-Liisa Reinut, Jüri Lina, Almer jansu, Heiki Eesmaa, Hindrek Vou, Riina Raudsik, Liis Orav, Harald Lepisk, Alexis Varnum, Aji, Adik Levin, Andrzey Kuczynski, Helve Huttunen, Nastja, Epp Kärsin, Inga Rämson, Stephen Osono.
Muusikud ja tantsijad, Jagaspace, Tervendavad helid, Margus Mitt, Margus Prangel, didžerituud ja hoomilaul, India tantsud, viie rütmi tantsud, gongid, Tom Valsberg, Lea Liitmaa jt!
Südame Tarkuse Päevade puhul on tähelepanuväärne, et nende aastate jooksul on suures saalis päris ära jäänud vaid üks loeng! Ja seegi on huvitav, et seda küllaltki suurt sündmust on siiamaani korraldatud ilma sponsoritelt abi palumata.
Kõik aastad on olnud erinevad ja omamoodi erilised. Eredalt on meelde jäänud aasta 2012, kui toimus koolimaja renoveerimine ning kogu maja oli justkui pakitud kilesse ja ümbritsetud tellingutega. Vahepeal viibis mõni töömeeski akna taga. Aga õhkkond oli niivõrd sõbralik ja mõistev, et esialgne muremõte "mis nüüd küll saab?", lahtus peagi. Tulles tagasi algusaastate juurde, oli meil ka üks külm nädalavahetus. Nimelt oli küte välja lülitatud ja väljas oli päris külm. Aga kõik olid väga kannatlikud ja leplikud!
Sügiseti on mõned huvilised koolimaja uksest sisse astunud ja küsinud: „Kas sel aastal ikka need südamepäevad toimuvad?
Eelmisel
aastal puhkes meedias diskussioon: "Kas sellise sündmuse koht on ikka
koolis?" Et direktor ei peaks enam ajakirjanike survet taluma, oli üheks
põhjuseks, miks otsustasime asukohta muuta. Nüüd siis kaasaegne,
väärikas, valgusküllane ja natuke isegi pidulik koht meie sündmusele, ja seda täiesti linna südames, bussijaamast vaid paari
sammu kaugusel! Ilusa ilmaga saab isegi terrassil jalutada!
Olen väga tänulik Liisile, Triinule, Maarjale, Hannesele, Peetrile, kõikidele heasoovlikele sõpradele, lektoritele, eksponentidele, muusikutele, tantsijatele, külastajatele, nähtavale ja nähtamatule maailmale! Ainult teiega koos on see kõik saanud võimalikuks ja saab jätkuda!
Uute kohtumisteni!
Külli